47 kraadi

Homme on kuumarekord Sydneys. Ma ei kujuta ette. Ma lähen homme jälle tööle, ise pakkusin välja (omg), koostan valentinipäeva kollektsioone, suurim lillemüügi tähtpäev. Betty küsis, kas saaksin järgmine nädal kella 4st hommikul tulla hulgisse kaasa !!!!!!!!! Muidugi saan, No worrys.

...tuli selle peale meelde üks lugu, 14aastaselt Viru tänaval. Kui minu hea sõber Heidi omas seal pinkide peal lillemüügi kohta, mina olin lillemüüja ja iga päev sõitsime vana volgaga, äärini täis lilli tööle ja lillevee sai praeguse MacDonalds'i vastast peldikust hommikul nagu vargamäe Andres muskel punnis kohale tassitud. Üks öösse ei saanud lilli koju viia ja sel ajal tohtisid veel autod parkida seal Viru tn. alguses ja otsustasin õhtul, et jään autosse magama valvama, oli varasuvi just... hommiku eel ärkasin koputuse peale aknale, (vanal volgal oli ees pikk diivani moodi iste, nagu taga) unisena üles, ja kell 4 hommikul müüsin oma esimesed 50 iirist:)päeva kassa oli koos, nii palju visati peale:)

Ma olen niiiiii rahul, kuidas mul lilleseaded välja tulevad, vahest mõtlesin Eestis, et ma oskan ennast hästi lihtsalt müüa, Eestis on lihtne endast komplekse välja imeda, keegi ju ei kiida kui ise... siis siin ma tunnen, et ma avanen igapäev, no nii ilusad tööd tulevad, ma unustan tihti pildistada, Eestis puudub lihtsalt lilleseadjatel poes see kogemus, et saad igapäev teha suuri seadeid. Kui tead, et materjal ei sea piiranguid, siis lihtsalt see avardab loomingulisust. Eestis on väga häid lilleseadjaid, aga mis tähendab töökoormus, võin öelda julgelt, et seda kogemust pole võimalik saada seal tavalises lillepoes. Pole lihtsalt 24/7 selliste kogustega tellimusi. Nii rangeid kapitalistliku ühiskonna tingimusi (minuti täpsusega lõuna, mis arvestatakse palgast maha, kui ei ole 15 minutit ühtegi tellimust, võid koju minna) ja ma ilgelt kaifin kui on mahv taga, mu on alati tööpäeva lõpus tunne, et aega jääb puudu, kuidas juba koju:)

Sellised emotsioonid siis täna.