Eile hommikul kell 10 sain unesegasena kõne poliinalt, et chap, chap,chap- oleme 20 mintsa pärast teil, sõidame mööda rannikut lõunasse 100km randa päevitama .
Loodus on ikka uskumatult mitmekesine siin, kui esimesel väljasõidul 200 km sisemaale outbackis tundus et siin on selline hõre eukalüpti mets, hunter valleys aga viinamarja põllud ja kuppelmaastik, siis nüüd olid hiidsuured rohelised puud ja mäed,no ikka 3x kõrgemad puud.
Kändurud ja metssead on siis kõige suuremad loomad maismaal, kui jätta välja kahepaikne korkodill ja vaal. Nägime ka kitse märki teeääres, need on sisse toodud ja metsistunud siin omapead. Sammuti on siia toodud sisse kunagi konnad, et nad sööks putukaid, sellised suured nagu kärnkonnad, aga neid ei söö toiduahelas keegi ja nüüd queenslandi osariigis on see suur probleem. Nagu ka jänesed keda siin on metsikus koguses ja kes pistvad põllud nahka.
Mäeotsast oli vaade ookeanile, kui oleks olnud haisid, elektriraisid, delfiine, vaale, merikilpkonne vees, oleks neid näha olnud, meil seekord ei õnnestunud kahjuks.
Pakse inimesi nägin küll, ikka nii pakse et meil Eestis selliseid isendeid pole, seljast ropult rasvunud, ma ei teadnudki, et selg nii rasva võib minna:)
Lained on meeletud, ikka kõvasti peab ujukad jalga panema. turistod tulevad ikka välja nii, et ei sa aru esialgu,et rinnakad on küljepeal kuskil, tähtsa näoga naeratavad kõigile, kuni märkavad...
kui ikka vahusesse lainnesse püsti vastu lähed, siis ootab korralik sentrifuug ees, tuleb laine eest sukelduda peitu. Või siis teistpidi selle vahuga välgukiirusel kaldale ujuda speed põhjas... korralik trenn. võitlesin seal elueest:D
No comments:
Post a Comment