3 jaanuar- Outback

Hei! Mu kulla kukklikesed!
3 Jaanuaril oma selle aasta esimesel puhkusepäeval, (mitte vabal ajal, see on väljamõeldud termin)
Alustasime hommikul kell 7 juba teekonda lõunanaba suunas, et advokaat Frank saaks oma vabaajahobidega ikka tegeleda, milleks on kitsekarja pidmine eükalüpti salus.ja motokross koos perega. Itaallastele tähendab perekond muidugi kogu suguvõsa ja nende elukaaslaseid ja paremaid sõpru.
Hommikul kohe kell 7.30 oli Macd’si peatus , kell 10 150km lõunas uuesti teine mäki peatus, kus oli kogunemine, kaks suurt maasturit, ühel järelkäru mille otsas hunnikus motikad, et ikka kõik korraga sõita saaks. Oli veel peatus heinahulgilaos, kus nägin elu suurimat põhupalli, mis siis külakostiks viisime.
Maakoht oli nii maal, et middle l of nowhere, asfalt lõppes, gruusatee lõppes ja mööda punast oranzikat pinnast sõitsime läbi eukalüpti metsa ( loe: pigem hõre park) sihtkohta, kus kitseaedikute kõrvale oli püstitatud kuuritüüpi maja air- conditionrer ja puha.
Igasuguste kemikaalidega üle pritsitud, pikad püksid,kindad käes, võisime agu korjama hakata, eelnes monoloog erinevatest tapjamaduest, ämblikest ja sellest et hospidal on kaugel , olge ette vaatlikud.Suur madu puuotsas -ei ole vaja karta, ilmselt püüton, väikseid pruune- need jälle need ikka kõige-kõige. Ja muidugi oli algatuseks wc seinal ootamas välkiirete liigutustega see tarantli suurune ämblik, vahe ainult selles, et see huntman liigub nii kiiresti, et osad peavad teda ekslikult hüpavaks ja lendavaks ämblikuks.Nu see tehti vagaks.
Eukalüpti okstest tehtud lõke muide lõhnab nagu viirukid, nii mõnus,
Mina tuiskasin kohe fotokaga põõsastikku loodust pildistama, maapind oli krõbe ja ragises, ei saanud aru vahepeal, kas ise astusin millegi otsa , tonksasin jalaga või jooksis keegi jälle minema. Lisette või kes iganes, see suur sarviline sisalik,loomulikult okstega ühte värvi, jooksis peaaegu talla alt minema, aa ma jooksin järgi. Isegi puuotsa ronisin 2 meetri kõrgusele järgi et paremat kllõpsu saada( kuigi alguses ikka veits kartsin puude all käija, nimelt need püütonid ja huntmanid ei koo võrku vaid jahivad puude otsas putukaid.puu alla parkida ei soovitata sellepärast) . Maastik on koguaeg kas suur muhk, või suur lohk, mõnedel ka veesilmad, seal veeääres oligi siis mu järgmine uurimisobjekt ,rohelisem ja liikus kõik. Nägin siis selliseid väikseid 50cm sisalike, nende taolised on ka linnas meil aias , need on head, söövad tigusi ja muid aiasaadusi hävitavaid kahjureid.
Nu siis nägin vombati urgu ja jänese urgu aga kängusid ei olnud, magasid kuskil päiksevarjus, ikka palav oli ka ju.
Aa siis on sellised toredad ämmelgad kes maa sees istuvad urus, auk on liivamudases pinnases selline kirsisuurune ja nägin jalgu, ega maju ei teadnud kes seal on, oli vaja oksaga veits aidata ja surada seal tervituseks, ikka õrnalt:) see siis oli see austraalia nr 2 ajavat jalad hoiatuseks püsti , no läks ilmselt taha tuppa ja teda ma ei näinudki peale esimeste priskete jalgade.
Vahepeal siis neli last sõitsid motikatega ringi ja perenaised grillisid valmis lambakarbonaadi ja ananassi, kõik see ikka süüakse kuklikeste vahel ohtra rohelisega kenasti ära.
Otsisin siis erinevate mäenõlvakute tagant veel paar tundi kängusid, aegajalt jooksid need varaanid puuotsa või jõkke, olenes kummalt poolt lähenesin ja ei ühtegi kängut, alles tagasi teel nägin laama karja ja ühte pisikest känguru ja siis tervet karja suuremaid halle kängurusid ka, sain ühe klõpsu ka, aa nad on väledad.
Nii et loomaaias pole veel käinud ja ega ma nii väga ei kipugi neid puure vaatama.

Vanaisal oli hea meel, et ma maale tulin, siis on koeral ka lõbusam. /1993 noortekalendrist kirjanduse kilde/