Sunday, December 21, 2008
meie eilne ostukorv
panin selle pildi selle hiidbanaani pärast, müüakse cooking banana nime all, ega me veel ei tea mis me sellega teeme. midagi soolast?
Mulle meeldib ka sulatatud juust, mida müüakse purgis nagu majoneesi. väga tore asi on ka kastme rõõskkoor, mis on kohe selline paksem, et ei pea miskit paksendajat lisama, ja väga maitsev saab. laual on ka veel supitirin enda tehtud hapukapsasupiga, mis me enda üllatusks tuli väga hea, hapukapsad on siis poola poest hangitud. sproti asendab sardiin ja no ma ei tunne metsikult mustast leivast puudust, siin on selliseid seemne sepikumoodi asju küllaldaselt ja itaalia pagaritooteid ka.
Kängumaa eriteadaanne nr 3 ( versioon by Kristjan)
Eelmine ülevaade unustasin enne lisada!
Meeldivat lugemist!
NIISIIS:
Üleelmine laup sai avastatud kohalikku klubikultuuri. No tegelikult siiski pubikultuuri,mina ei ole nagu te teate suurem klubikultuuri fänn :))). Aga tore oli, kuigi harjumatu, etneed ozid õlut 0,3 tassidest tarbivad aga noh rahvuse eripära siis. Ja Mr Muscelit(ürdijook) ei saanudki mekkida, see kord siis. Joovad need kohalikud ma ütlen nagu loomad aga niikui suurem tuul purjedesse satub hakkavad kohe kodupoole kepsutama.
KUigi tuvastasime, et Bondi beachi kandis on üks pubi, mis pidi vaevatud teelistele
peavarju ja külakosti pakkuma ka veel kell 10 hommikul. See läheb kontrolli mingil teisel korral. Ööbussid sõidavad iga pooltund, ei ole probleemi kojusaamisega. Seekord olime sunnitud takso võtma,kuna no lihtsalt ei saanud aru, millise posti juures peab seisma et see paganama Rockdale omnibuss mind peale võtaks. Jällegi, ega ühe korraga kõike leia. Et oli lahe õhtu mis lõppes sujuvalt kl 2 hommikul turvalises kodumiljöös. :)))
Nädala alguses sai väike kolimisüritus ette võetud ning cv-sid laiali saadetud. Meie uus asukoht on raudteejaamale lähemal nii et rongisõit on ajavõit :)).
Ahjaa, saime pangakaardi kätte. Imedemaa ma ütlen. Mõtlete, et kui on PIN-kood ja pangakaart siis saab kohe hakata ATMis möllama????? Eksite ma ütlen. Pangakaart tuleb
aktiviseerida! Loomulikult, milles küsimus? Helistad ühel numbril, küsitakse kaardinr, passinr, sünniaeg ja kaardi kehtivusaeg ja voila, sinu uus kaart on kasutamiseks valmis. Metsikas, ma ütlen .
Neljapäeval juhtus ennekuulmatu, sest mulle helistasti tööandjalt ja sooviti vestelda
esmaspäeval kl 2. Ja kus krt ma pean teadma mis number jalanõud mulle sobivad? Aga see tädi oli ise nõus googeldama, et mu euroopa numbrist austraalia oma vorpida :) Eks siis paistab. Ma ütlen, saada välja ausad CV-d ja keegi ei helista sulle. Niikui hakkab putru ja kapsaid ajama kohe on kõne. See oli mingi cateringi stuff, ajasin seal cvs mingit mullli et olen aastaid olnud self-employer (FIE).
Pühapäev möödus Blue Mountansis, ütlemata kena kohake, kui muidugi kõrgus välja
arvata. Ja metsik tuul
, mis tahtis jope seljast viia. Ja igal pool tuterdavad hiina-jaapani turistid. Loomulikult toimus ka eneseületamisi – esiteks olin ma nõus sõitma mingi kondliga mööda nööri 400 meetrit õhus, kus lähim alumine objekt oli mingi 500 meetri sügavusel. Ja jälle need piluturistid, saba seljas seda sõidukit kõigutama. Olles edukat teisel kaldal tuli ette võtta teekonda sügavustesse – suht turvaline, sest oli maaga ühenduses – mööda kaljuseina raudteega mäest alla (mäe kalle 52 kraadi ja teekonna pikkus 712 meetri), ei olnud üldse hirmus. Mäe all siis oli mingi vana sõekaevandus ja sellest tehtud muuseum. Lisaks olid tublid Ozid iga põlenud või ümber kukkunud puu juurde sildid pannud, et millal see juhtus ja kuidas ja et sellest ajast saadik on see känd (juurikas, astatki vmt) siin olnud. Tubli igatahes. Aga konks oli selles, et mäest üles oli 2 võimalust – jalgsi või kondliga. Oma tervise huvides sai valitud pärast pikka sisemist heitlust (valutavad jalalihased vs tudisev keha, võimalik märg plekk orus) siiski kondel. Silmad poolkinni ei olnudki nii kole aga pärast tudisesin veel mõnda aega. Jätkuvalt olen seisukohal, et kõrgused ei ole minu jaoks :))).
Aaa ja sellest elamisest, kus me ennast asustame – lisaks kitsele ja kassile on ka siin veel olemas pisitillukesed armasad olevusekesed – ämblikud! Need punased, kes väljas kivimüüri sees elavad, no need on mürgised loomulikult. Et kui hammustab, tuleb esmalt ämblik kinni püüda ja purki panna ning seejärel vastavalt hammustuse kohale see fikseerida ja alles siis 112 helistada. Purki tuleb see putukas panna teadagi selle jaoks, et arstid teaksid mida sulle vastu süstida. Aga omanik lohutas, et ega tegelikult on nad ohtlikud vaid lastele ja vanuritele. Huvitav kas ma olen sihtgrupp või mitte? Ja siis on veel sellised ämblikud nagu Lady Longleg, need on head neid ei tohi tappa, sest nemad tapavad teisi halbu ämblikke. Samas tunnistan, ei ole vahet kas see on mürgine või hea ämblik, kui see sul ikka vannitoas hambaharja pealt vastu vaatab, siis no ei kutsu pesema, lihtsalt ei kutsu. Ja prilllaud läbib iga kord täieliku kontrolli. Siin üks tüüp oli läinud aeda alasti päevitama ja kui siis rohul lebanud susped jalga pani naksaski üks armas olevus teda teatud kohast. Selle koha suurusele mõjus see hamustus loomulikult positiivselt aga
funktsionaalsuse kohapealt oli tugev tagasilöök. Tüübi naine oli ikka kobedas stressis, ja nädala aega mingi kanüüli abil urineerida ei ole ka just TOP10 tegevusi.
Loomulikult sipelgad, mustad ja väikesed, lähed välja suitsu tegema ja juba nad kimavad mööda sääri üles-alla.
Emsapäeval oli tööintervjuu GateGourmet firmas, läks hästi homme on
medkomisjon ja reedest tööle. Neile avaldas nimelt muljet, et ma teadsin, et
piimatooteid tuleb säilitada +2 kuni +6 kraadi vahemikus. Saaks Eestis ka nii lihtsalt tööd! Hakkan kokku panema neid kandikuid, mida lennukis reisijatele pakutakse. S.t siis seda, et economy klaasi reisijate kandikuid pean tegema 4-5 tk/min ja äriklassi omasid 3 tk/min. Äriklassi kandikutel tuleb lihtsalt salatilehti rohkem sättida, et paistaks luksuslikum välja. Ja kogu asja ilu. Ja siis need nooblid reisijad seal äriklassis mõtlevad, et neil on mingi special food, ahaaaa!
Tänan tähelepanu eest
Teie informbüroo
Meeldivat lugemist!
NIISIIS:
Üleelmine laup sai avastatud kohalikku klubikultuuri. No tegelikult siiski pubikultuuri,mina ei ole nagu te teate suurem klubikultuuri fänn :))). Aga tore oli, kuigi harjumatu, etneed ozid õlut 0,3 tassidest tarbivad aga noh rahvuse eripära siis. Ja Mr Muscelit(ürdijook) ei saanudki mekkida, see kord siis. Joovad need kohalikud ma ütlen nagu loomad aga niikui suurem tuul purjedesse satub hakkavad kohe kodupoole kepsutama.
KUigi tuvastasime, et Bondi beachi kandis on üks pubi, mis pidi vaevatud teelistele
peavarju ja külakosti pakkuma ka veel kell 10 hommikul. See läheb kontrolli mingil teisel korral. Ööbussid sõidavad iga pooltund, ei ole probleemi kojusaamisega. Seekord olime sunnitud takso võtma,kuna no lihtsalt ei saanud aru, millise posti juures peab seisma et see paganama Rockdale omnibuss mind peale võtaks. Jällegi, ega ühe korraga kõike leia. Et oli lahe õhtu mis lõppes sujuvalt kl 2 hommikul turvalises kodumiljöös. :)))
Nädala alguses sai väike kolimisüritus ette võetud ning cv-sid laiali saadetud. Meie uus asukoht on raudteejaamale lähemal nii et rongisõit on ajavõit :)).
Ahjaa, saime pangakaardi kätte. Imedemaa ma ütlen. Mõtlete, et kui on PIN-kood ja pangakaart siis saab kohe hakata ATMis möllama????? Eksite ma ütlen. Pangakaart tuleb
aktiviseerida! Loomulikult, milles küsimus? Helistad ühel numbril, küsitakse kaardinr, passinr, sünniaeg ja kaardi kehtivusaeg ja voila, sinu uus kaart on kasutamiseks valmis. Metsikas, ma ütlen .
Neljapäeval juhtus ennekuulmatu, sest mulle helistasti tööandjalt ja sooviti vestelda
esmaspäeval kl 2. Ja kus krt ma pean teadma mis number jalanõud mulle sobivad? Aga see tädi oli ise nõus googeldama, et mu euroopa numbrist austraalia oma vorpida :) Eks siis paistab. Ma ütlen, saada välja ausad CV-d ja keegi ei helista sulle. Niikui hakkab putru ja kapsaid ajama kohe on kõne. See oli mingi cateringi stuff, ajasin seal cvs mingit mullli et olen aastaid olnud self-employer (FIE).
Pühapäev möödus Blue Mountansis, ütlemata kena kohake, kui muidugi kõrgus välja
arvata. Ja metsik tuul
, mis tahtis jope seljast viia. Ja igal pool tuterdavad hiina-jaapani turistid. Loomulikult toimus ka eneseületamisi – esiteks olin ma nõus sõitma mingi kondliga mööda nööri 400 meetrit õhus, kus lähim alumine objekt oli mingi 500 meetri sügavusel. Ja jälle need piluturistid, saba seljas seda sõidukit kõigutama. Olles edukat teisel kaldal tuli ette võtta teekonda sügavustesse – suht turvaline, sest oli maaga ühenduses – mööda kaljuseina raudteega mäest alla (mäe kalle 52 kraadi ja teekonna pikkus 712 meetri), ei olnud üldse hirmus. Mäe all siis oli mingi vana sõekaevandus ja sellest tehtud muuseum. Lisaks olid tublid Ozid iga põlenud või ümber kukkunud puu juurde sildid pannud, et millal see juhtus ja kuidas ja et sellest ajast saadik on see känd (juurikas, astatki vmt) siin olnud. Tubli igatahes. Aga konks oli selles, et mäest üles oli 2 võimalust – jalgsi või kondliga. Oma tervise huvides sai valitud pärast pikka sisemist heitlust (valutavad jalalihased vs tudisev keha, võimalik märg plekk orus) siiski kondel. Silmad poolkinni ei olnudki nii kole aga pärast tudisesin veel mõnda aega. Jätkuvalt olen seisukohal, et kõrgused ei ole minu jaoks :))).Aaa ja sellest elamisest, kus me ennast asustame – lisaks kitsele ja kassile on ka siin veel olemas pisitillukesed armasad olevusekesed – ämblikud! Need punased, kes väljas kivimüüri sees elavad, no need on mürgised loomulikult. Et kui hammustab, tuleb esmalt ämblik kinni püüda ja purki panna ning seejärel vastavalt hammustuse kohale see fikseerida ja alles siis 112 helistada. Purki tuleb see putukas panna teadagi selle jaoks, et arstid teaksid mida sulle vastu süstida. Aga omanik lohutas, et ega tegelikult on nad ohtlikud vaid lastele ja vanuritele. Huvitav kas ma olen sihtgrupp või mitte? Ja siis on veel sellised ämblikud nagu Lady Longleg, need on head neid ei tohi tappa, sest nemad tapavad teisi halbu ämblikke. Samas tunnistan, ei ole vahet kas see on mürgine või hea ämblik, kui see sul ikka vannitoas hambaharja pealt vastu vaatab, siis no ei kutsu pesema, lihtsalt ei kutsu. Ja prilllaud läbib iga kord täieliku kontrolli. Siin üks tüüp oli läinud aeda alasti päevitama ja kui siis rohul lebanud susped jalga pani naksaski üks armas olevus teda teatud kohast. Selle koha suurusele mõjus see hamustus loomulikult positiivselt aga
funktsionaalsuse kohapealt oli tugev tagasilöök. Tüübi naine oli ikka kobedas stressis, ja nädala aega mingi kanüüli abil urineerida ei ole ka just TOP10 tegevusi.
Loomulikult sipelgad, mustad ja väikesed, lähed välja suitsu tegema ja juba nad kimavad mööda sääri üles-alla.
Emsapäeval oli tööintervjuu GateGourmet firmas, läks hästi homme on
medkomisjon ja reedest tööle. Neile avaldas nimelt muljet, et ma teadsin, et
piimatooteid tuleb säilitada +2 kuni +6 kraadi vahemikus. Saaks Eestis ka nii lihtsalt tööd! Hakkan kokku panema neid kandikuid, mida lennukis reisijatele pakutakse. S.t siis seda, et economy klaasi reisijate kandikuid pean tegema 4-5 tk/min ja äriklassi omasid 3 tk/min. Äriklassi kandikutel tuleb lihtsalt salatilehti rohkem sättida, et paistaks luksuslikum välja. Ja kogu asja ilu. Ja siis need nooblid reisijad seal äriklassis mõtlevad, et neil on mingi special food, ahaaaa!
Tänan tähelepanu eest
Teie informbüroo
Subscribe to:
Posts (Atom)