Ma teile veel kirjutan!:)

Eile sai täis esimene nädal Sydneys see läks nagu nii kiiresti, ja Maret sul on täiesti õigus, et see aeg läheb siin esimesed nädalad näpud püsti hõisates,
Nõ tööd otsida pole mul küll veel aega olnud selline programm on peal koguaeg.
Eile käisime siis linnas mina , kristjan ja pool aastat kohalik olnud alla, kes siis oskas meile neid õigeid kohti näidata, a la kus on linna parim "võta kaasa " sushi, kus asub keskraamatukogu ja tasuta fireless, vana linnaosa ja kuidas üldse saab selle krdi silla peale, mille pealemineku käik on lihtsalt saladus peaaegu.
Alustasime sydney towerist, ülesse liftiga sõites teatas pileti controller et juba 4 eestlast olla hetk tagasi läinud, Kohtasimegi siis sydney kõrgeimas punktis kahte tshikki, kes olid pärast poole aastast suht õnnetut trippi teel koju tagasi, ühel oskus maailma kiirem tsukiini korjaja ja teine oskab banaane sorteerida, tegid nalja, et kirjutavad eestisse jõudes need uued oskused endale Cv'sse. bad luck oli nendega juhtunud ja nüüd nad teavad kuidas oleks saanud paremini ja jagasid meile rõõmsasti kasuliku infot ja rääkisid kuidas nad kuskil põhja pool olid ööbides metsas, maast poolemeetri kõrgustel present telkides nagu jurassic parkis olnud, saurused olid ainult puudu olnud. kõik muu oli liikunud, ka puud, mis sust kinni haaravad on siin esindatud.

Pileti sisse kuulus ka 3D poole tunnine film. kui turistod siis kõik nendele toolidele istusid, ja need turvapulgad kõhu fiseerisid, oli ka saalis üks hiina perekond. daam kepiga 95(äkki hooldaja) ja ta
vanamees 105 , ratastoolis, kes paistis kurt ja refleksivaba olevat. memm tiris ta siis ratastoolist koos saali töötajaga poolmeetrit maast kõrgemal toolile. saalitöötaja küsis kolm korda ülesaali, ega siin pole rasedaid, nõrganärvilisi, südamehaigeid, luuvigastusega inimesi, memm e i teinud välja ja taat ei sanud aru. ... see tool rappus niimooodi, et lihtsalt hea , et me selga ära ei nikastanud, ette taha üles alla, järsult . hooga. kõmm ja pahh. me arvame, et sellel memmel oli tõsiselt hooldamisest kõrini ja kui see vana seal toolis otsi ei andnud, siis see mutt viib tä järgmiseks lihtsalt silla otsa ja lükkab alla.
Sillal käisime ja õhtul lõbustuspargis suure rattaga tegime tiiru. ja kohaliku liini laevaga sõitsime öises tulede säras linna jõunapoole tagasi, et siis rongiga oma 6 peatust sõita ja koju jõuda. olime ära kõndinud seitse penikoormat.kell 12 magasime jälle nagu notid.

ps. täna on see päev kui kui eestimaa televisiuunist saab näha mind sel aastal viimast korda.
see krdi kodusaade, kus nad tegid kõik vastupidi kui mul kavanditel oli disainitud ja no kaardinad- ma olin sinna ilusad kardinad teinud, ja nad tegid täieliku gräpi selle asemele, tahtsin valgeid pakse, tegid kuldsed õhulised seinast seina ja no kohutav... eks ma siis saan hiljem netist vaadata. kuidas nad lõppviimistluse said tehtud, päev enne reisi olin terve päev nendega võttel oma asjade pakkimis ja sõpradega koosveetmis ajast.

Täna saame oma pärisaustraalia sõbraga kokku kellega tutvusin 2 kuud tagasi msn'is , et tutvuda mõne kohaliku normaalse inimesega, kes meile linna näitaks. meil on videokonvesoonid olnud ja tundub lahe olevat.

We will survive

meie maja
Eilne esimene pool päeva hommikukohvitasime ja koostasime resumeesid. a la ilus , tark osav. Põhiline oli, et CV liiga overqualified (üle kvalifitseeritud) ei saaks kui lilleseade-ruumikujundus firmadesse neid CVsid saatma hakata. Kossari proua tõi me lahkumispeole augusti Marie Claire kaasa, kus on mitmel lehel mina ja uhked lilleseaded, muide see tekitab siin ilgelt sahinaid. et on koduleht ja lilleseadja olen, on suht noh. so what?
See et ma olen muinasjutuliselt rikas ja elu on nagu muinasjutt on juba vana tõde, näiteks teatas Poliina, et sõbranna töötab tal töökohti vahendavas firmas, eksole. Ämma suures majas saaks soodsalt 1 toa üürida. Mis siin ikka tähendab loto võitu lausa. Poliina koostas CV.
Pärast lõual avastasin üleriigilisest päevalehest et viimaseid kordi superhitt muusikal pärast Mamma Mia't austraalia kultusfilmi järgi tehtud "Priscilla-queen of the desert", the musical. austraalia oma toode, ostsime siis neist piletid, kui muidu oli pilet 1000eeki siis saime soodukaga 700 eeki.
Muusikal ise siis toimus keslinnas Star Citys, see on selline suur-suur-suur maja erinevate sektoritega, kus asub austraalia kõige suurem Casiino, ja ärge võrrelge meie automaat aparaatidega suitsust imbund väikseid kioskeid, see oli midagi suurt glamuurset ja suurejoonelist, 4 meetrise läbimõõduga kaassambad, mis ulatsid kõrgele laealla, täis merekoralle ja merekalu, suured mängulauad, smokingutes mehed ja kostüümides, briljantides naised, muidugi mänguautomaatidega sektsioonid on ikka ka punasel sametil esindatud, siis suur nagu kinosaal, kus ekraanilt saad hobustevõidusõitu jälgida, lõputult lounge'sid, restorane, vabaõhusuitsunurgad palmidega, 13 erinevat teatri-meelelahutus keskuse saali, pildistada ei tohtinud.mhh
meil siis oli kahe rõduga suur saal-äärini välja müüdud, ja see ei olnud kallis- ma nägin rohkem kostüüme, kui 5 aasta jooksul kokku eesti kõik muusikalid, lava kujundus muutus 2, 5 tunnijooksul 25 korda!!!!ja see ei tähenda, et laud viidi paremalt vasakule laval. me ei saanud aru kuidas need dekoratsioonid-majasuurune kontsaking, suur buss, trepid, baariletid, erinevad linnad, laval erinevad teatrilavad, ära mahtusid sinna backstage'i. uskumatu. millised valgusefektid, trossidega lauljad hõljumas keset saali liikudes igas suunas, siis mingi redeli moodi asi mis sõitis selle hiidkontsakingaga keset saali, mille otsas muidugi oli laulja istus kannakohas ja tuul liigutas 10 meetrist kangast õhus. bussi sisse oli eraldi ehitatud lava oma soppide ja salakohtadega, kus mingil hetkel hüppas välja 10 lauljat 2 meetri laiuste kostüümidega, lava põrand liikus nagu ringiratast ja paremalt vasakule, vasakult paremale, kasvõi nii et sai kohapeal joosta. joostigi ja dekod vahetusid taustal. liikumine oli uskumtult lahe, seda peab nägema.
ma sain aru , et nad olid pikalt ka broadwayl esinenud. näitleate sisenemised olid lava alt ja pealt seest ja tagant. uhh. 500 erinevat kostüümi, ja ei olnud abhakanist. uskumatu, jäta või baaris käimised vahele, et minna juba järgmist asja vaatama, kindlasti ka ooperiteatris tahame ikka sees ära käia.
ahjaa- selline koht oli ka veel , et 20 inimest võeti saalist tantsima, farmi mehed ja naised- pandi siis nad ringi ratast ümber heinapallide ja kohaliku baarileti tantsima, ja näitlejad ise läksid lava taha ära ja siis need kakskümmend õnnetukest jäid lollilt mõneks ajaks lavale ja ei osanud miskit teha. ha ha haaa. me istusime õnneks kättesaamatus kohas keskel. irv. aga kui eestlased oleks vihastanud ja teatri direktori alanatusest kohtusse kaevanud, siis aussid ei kippunudki lavalt nii väga ära. vaatajate seas oli ka väga vanu inimesi-90sed? kepi ja luupidega. nii lahe.

leidsin youtubest lühikokkuvõtte, et saaksite siis veits näha, mis me nägime. kopy ja peisti(ta lööb lahti youtube vale video, vali sealt järgmine klipp 3.30 pikkusega priscilla the musical, ülevalt teine, kuidas meeldib?) :

ps. klaas shampi maksis vaheajal $ 12 aud. ouch!

Täna on reede... no comments:)

see pilt on Town HAll, 4 korrust maa-all on rongipeatused ja 4 korrust maapeal kohvikud poekesed, ilus maja. siit me stardime linnapeale tavaliselt.

Ma tahaksin kirjutada veel liialdamisest.

Räägitakse, et inimesed on siin väga avatud, abivalmis, sõbralikud.
Siis et poodides müüakse kõike 5 liitristes pudelites ja hiidkogustes.
Inimesed on paksud ja üleüldse kas on mega ilus ja mega kole kole.
Meie oleme need tüübid, kes räägivad et megailus.
See on ikka ennekõike inimeses endas kinni, kuidas ta elu näeb. On valida ja see on meie subjektiivne arvamus ja kindlasti igal ühel tekib oma seisukoht alles siin olles.
Muidugi on siin räpaseid kohti, pakse, joodikuid, räämas maju. Kes tahab enda ümber näha seda, leiab alati midagi, mida halvustada. Kõik ju oleneb mille-kellega me võrdleme, mina võrdlen sydney’t sydneyga. Ja pigem ei võrdlegi, vaid püüan võtta asju sellisena nagu nad on. Ma olen käinud 37 riigis (Läti ,leedu,poola,saksa, soome, rootsi, norra, taani, prantsusmaa, itaalia, sveits, holland, slovakkia, ungari, monaco, venemaa, ukraina, bulgaaria, rumeenia, moldova, horvaatia, sloveenia, hispaania, inglismaa, iisrael, jordaania, aserbatsjaan, egiptus, india, tai, malaisia, indoneesia, singapur, bosnia- hertsegovina..austraalia, pridnestrovia, eesti:) ja kõik on ilusad olnud. Ei ole olemas koledat loodust, rahvust, elu on alati ilus..Ikka igaüks otsustab, milliste värvidega ta seda näha tahab.

Cronulla

Cronulla

vaata ka: http://www.youtube.com/watch?v=f_mk8hrZWic

Oomaikaaden marmelaaden, hommikul kell kaheksa pärast järjekordset imehead itaalia hommikusööki ootas meid ees vapusfantastiline lootsiku reis, meiega liitus alla, kes jäi algul mulle meelde stellana, tema on siis juba pool aastat siin elanud koos oma mehega, kes oskab miskit spetsiifilist metallilõikamistööd, ja temake töötab poole kohaga hotellis toateeniana (ja saab rohkem palka kui eesti kesastme juht)
pool laeva reisi kujunes aktiivseks suhtlemiseks ja huvitava info kogumiseks, ma ei saa välistada , et ma ülikooli siin ei astu ühesõnaga.(jalg pildil on kapteni oma)
Selline sopiline laht, palju poolsaari, mis kõik pungil täis ilusaid maju mille keskmine väärtus umbes 6 miljonit aud. Kõigil on Garaazid, paatide omad muidugi.
Sõit kestis 3,5 tundi, ühel hetkel said majad otsa ja hakkas rahvuspark, kus ei tohi miskit teha peale vaatamise. Nägime oma elu esimest vabaduses elavat pelikani. sõitsime nii kaua kuni soolasest veest sai mage vesi ja jõeks muutus. Ilus. linna sees selline metsik loodus. Liblikad lendasid nagu päikesevarjutused ja lendavad papakoid tuvide asemel, hakkan juba vaikselt harjuma.
Kapten siis teatas. et ärge ikka unustage kui palju haisid siin elab ja mitu inimest ära on söödud.
Fantast
Pärast lõunat käisime ookeani ääres pargis murul piknikul, ümber austraalia kuuskede mändide moodi eksootilised pehmete okastega hiidsuured puud.
Kõhud täis, suundus meie telegatsioon poliina töökohta, mis asub kalju otsas vaatega ookeanile, Poliina on see tähtis naine, kes kirjutab alla dokumentidele kui palju tohib aastas austraalias kala püüda. Office manager. Olime väga uhked ta üle. Parasjagu saabus ta tööjuurde veel teinegi päris indoneesia telegatsioon koos suursaadikuga- ma siis olin turistos ja hakkasin saadiku autot pildistama millel lipud küljes kui äkki hakkasid mingid ülikondades mehed mulle kätega vehkima. Amatöörid
Päevast nii väsinud, nõudsin ma kiiret suundumist alkoholipoodi, sest seda maitsvat kesamärjukest jaab ainut selleks ettenähtud poodides, suuremates keskustes.
# jääkülma shampust, vanilje, maasika ja brut päästsid me elud jahedas kodus, väljas oli räme kuumus ja nina on mul ikka väääga punane.
Kella 5-11 vaatasime telekat shampanja klaaside taga, esimeseks pulmavideo,2002 mis oli nii lahedalt tehtud, nagu holliwoodi film. Õudne millised koduvideod meil ikka tehakse sain ma aru. See oli tõesti ilus, liigutav, va. kiriku pikk jutlustaja monoloog, kus isegi pruutpaar hakkas igavusest nägusid tegema. nagu ikka.
Samal ajal kui me Poliinaga abs. fab. järgi õhtut nautisime, tuli päeva tipp hetk- kristjan valmistas kreemise kana-juustu- banaani kastme + riis+ salat, mis rabas meid kõiki jalust- eriti mind, inimestel võib ikka palju varjatud andeid peidus olla. See oli räme hea.Ratatouille!

ps. hetkel istume kõik igaüks oma läpaka taga hommikukohvi juues ja Poliinal ja Philil on veel üks äri, need snäksiautomaadid lennujaamas. ja daam loeb kastide viisi rämeda kolina saatel raha mündilugemis aparaadiga. ütles et keegi peab ju selle musta töö ka ära tegema. tõsi ta on.

Hanna kullakene! Palju õnne sünnipäevaks!

Austraalia onu Heiti ja Kristjan